Ükski heategu ei jää karistuseta

Viimasel ajal olen mõelnud rohkem meie elu käekäigule ja kuidas seda mõjutada suudame. Kas ja kui palju peaksime aitama teisi? Kindlasti on sellised mõtted seotud suuresti jõuluaegse heategevuslainega. Jah, me ei sünni siia maailma võrdsetena ja meie edu ei sõltu ainult sellest, kui palju selle nimel töötame. Ebavõrdsust leiame kõikjalt - mis väärtus see on, mille põhjal peaks tekkima soov aidata? Keda ja/või mida? Kas see on tõeliselt soov aidata või hoopis soov end paremini tunda? Oluline on ka see, kas panustad ajaliselt või rahaliselt (minu silmis on esimene neist palju väärtuslikum). Usun, et see soov aidata peab tulema seesmiselt, mitte mingisuguse propaganda tõttu. Ikka leidub inimesi, kes survestavad mõtlema teiste kannatustele, kuidas meie elud võrreldes nendega on paremad ja kas ei peaks midagi tegema selle parandamiseks. Süütunde tekitamine on üks hea viis inimestelt raha välja pressida, kuid kahjuks või õnneks see toimib. Ameeriklastel on väljend white guilt, mis viitab valgete inimeste süütundele tingituna rassistlikust käitumisest teise nahavärviga inimeste suhtes. Isiklikult näiteks annetamine ei pane mind end paremini tundma, üldiselt tunnen end niigi hästi. Kõlab nagu kaitsekõne rikastele, et nemad ei ole süüdi oma edus, aga vahel nii ongi. Kui olen raske tööga saavutanud hea elujärje, ei pea ma kellegi ees põhjendama, mida oma aja ja rahaga peale hakkan. Lisaks tekitab asjade peale surumine minus üldiselt suuremat tõrksust nende asjade vastu, sama käib ka heategevuse kohta. Teen siis, kui ise tahan. Hea näide sotsiaalse surve mõjust oli suvel levinud ALSi jaoks raha koguv ice bucket challenge. Mulle meeldis üks (vist Austraalia) uudisteankur, kes oma saates ei võtnud vastu talle esitatud väljakutset ja otsustas toetada hoopis üht "puhta vee" projekti.

Veel üks tahk seoses heategevusega on selle abil enda üles haipimine. Minu jaoks on ebameeldiv, kui keegi hakkab oma heateoga hooplema. See läheb tõenäoliselt kategooria alla "soov end paremini tunda", sest just teiste kiidusõnade kaudu see hea tunne tulebki. Üks õige heategu võiks olla võimalikult anonüümne.

Ametialaselt aitan inimesi igapäevaselt (nagu ka paljud teised), hetkel oleneb see konkreetse osakonna tööprofiilist millal rohkem või vähem. Tegelesin ülikooli ajal palju vabatahtliku tööga ning sain tunda selle häid ja halbu külgi. Kogusin häid sõpru ja kogemusi, aga palju mõtteid jäi kahjuks teostamata. Nüüd olen seadnud prioriteediks tegeleda rohkem enda arenguga, nii isiklikult kui ka professionaalselt.
Miks sellest teemast üldse kirjutan? Kõik need mõtted on nii loogilised ja iseenesest mõistetavad, aga kahjuks elus päris nii ei lähe. Kindlasti ma ei tee maha heategevusega tegelemist, lihtsalt mõtisklen, mis põhjustel seda tehakse. Kokkuvõttes ei ole suurt vahet - inimesed panustavad aega ja raha ning see on ainult hea, kuid inimese käsitlus oma tegevusest aitab mõista, kas tõesti on ta ka "hea inimene" või mitte. Minu jaoks heategevusega mitte tegelemine ei välista seda, et oled "hea inimene". Lõpetuseks vanasõna - ükski heategu ei jää karistuseta (go figure).

The Driver

Seekord ei ole lugemisega nii hästi läinud. Ikka sama kaugel, kui tol päeval alustasin. These things do happen... Osaliselt on süüdi uus seriaal, mida hakkasin vaatama - "House of Cards". Mind ikka tõmbavad erinevad poliitilised põnevikud, kuigi igapäeva poliitika väga ei huvita. Kevin Spacey sobib oma rolli väga hästi.

Tegime reisiplaane!!! Cherry kodulehel oli odav pakkumine Pariisi ning palju mõtlemata said piletid ostetud, minek märtsi alguses. Edasi hakkasid mõtted keerlema suvepuhkuse osas. Korraks oli idee minna Belgiasse muusikafestivalile, aga kulud oleksid üsna suured. Vaadates erinevaid lennupileteid ilmnes üks teine suurepärane marsruut - Tallinnast Londonisse lennukiga, edasi Londonist Brüsselisse ja Amsterdami rongiga, lõpuks Amsterdamist tagasi Tallinnasse lennukiga, kokku 13 päeva. Can't wait! Kõige tüütum osa reisimise juures on majutuse leidmine. See on väga aeganõudev protsess, kui otsida võimalikult odavat ja mugavat kohta.

Praegu ei ole rohkem mõtteid jagada. Siin uus Bastille'i lugu (kitarri osa selline vanamoodne, teisalt meenutab Bloc Party't).

Trustful hands

Eelmises postituses välja kuulutatud projekt algas üsna edukalt - esimene raamat loetud. Mõne sõnaga kirjeldan oma kogemusi, eelkõige selle mätta otsast, kuidas minu elu ja selle blogiga seondub.

Hermann Hesse "Siddhartha" on lugu noormehest, kes asub kindlale teekonnale. 

"Üks eesmärk oli Siddharthal, üksainuke: tühjaks saada, tühjaks janust, tühjaks soovist, tühjaks unelmast, tühjaks rõõmust ja murest. Lasta oma minal surra, mitte enam mina olla, tühja südamega rahu leida, puhtas mõtlemises imele avatud olla - see oli tema eesmärk. Kui mina on täielikult võidetud ja surnud, kui igasugune himu ja tung vaikib, siis peaks ärkama see viimne, olemuse sisim, mis ei ole enam mina - see suur saladus."

Tema hingeline teekond on seotud teatud uskumustega, aga see ei takista teistel võrdlemast end sellise katsumusega. Eks igaüks on mõni hetk tegelenud enda avastamisega, enda elu lahti mõtestamisega. Ei puudu ka ülestähendusi sellistest tegevustest, kasvõi seesama blogi siin.

Raamatu jooksul läbib Siddhartha erinevad elu etapid, mida ta alguses ise poleks uskunudki. Lõpus jõuab järeldusele, et need kõik olid siiski vajalikud, et jõuda oma eesmärgini. Hesse teatud kohtades kirjeldab hästi elu ja eesmärkide täitmist.

"Vaata, Kamala, kui sa kivi vette viskad, siis kiirustab see kõige lühemat teed pidi vee põhja. Nii on see ka siis, kui Siddharthal on eesmärk, kavatsus, Siddhartha ei tee midagi, ta ootab, ta mõtleb, ta paastub, aga ta läheb läbi maailma asjade nagu kivi läbi vee, midagi tegemata, end liigutamata; teda tõmmatakse, ta laseb end langeda. Tema eesmärk tõmbab teda ligi, sest ta ei lase midagi oma hinge, mis eesmärki takistaks."

"Enamik inimesi, Kamala, on kui langevad lehed, mis keerlevad ja habisevad õhus ja varisevad maha. Teised aga, vähesed, on nagu tähed, nad liiguvad kindlat teed mööda, tuul ei kõiguta neid, nende seadused ja teed on neis endis."

"Otsida tähendab eesmärki omada. Leida seevastu tähendab olla vaba, olla avatud, ilma eesmärgita."

Kes tundub eksinud elus, võib sellest raamatust leida mõtteid ja innustust. Ma arvan, et tihti inimestel puudub eesmärk ja nad ainult keskenduvad sellele asjaolule. Nad ei suuda olla vabad. Vahel küll on eesmärk, aga selleni jõudmine on vaevarikas ja tundub kui ekslemine. Teatud aspektides oma elust olen püstitanud eesmärgid, teisalt aga tunnen ennast vabana leida uusi kogemusi. Elu on raske nautida, kui otsida kindlat naudingut.

Teist teost, "Hommikumaaränd", oli veidi keerulisem mõista. Tundus, et tegemist oli kirjaniku enda kirjandusliku vaimumaailma peegeldusega. Oli palju viiteid teistele kunstiinimestele, teostele ja tegelastele (raamatu lõpus on kommentaarid, kuid ka need väga palju ei aidanud). Kohati meenutas ühte mu lemmikfilmi "Midnight in Paris", kus peategelane kohtub oma lemmikkirjanikega erinevast ajaperioodist. Teost iseloomustab kõige paremini lause, mille leidsin lõpust tõlkija kommentaaridest - "Niikaua kui vaimuinimene vaimule truudust ei murra, võib ta elul olla mõte" (Mati Sirkel).

Järgmisena võtan ette J.D. Salingeri kogumiku. Varasemalt olen sealt lugenud "Kuristik rukkis", kuid alustan nüüd teosega "Franny ja Zooey".

Tristan und Isolde

Juba november. Pole vist mõtet heietada, et aeg liigub kiiresti, aga võiks. Oktoobriga lõppes minu esimene tsükkel - väga tore oli, lõpuks tundsin end juba koduselt, mind ja minu mõtteid aktsepteeriti ja valideeriti (mida rohkem veel töökohalt vaja).

Rääkides tööst sain ühel koolitusel jälle tunda eestlaste suurepärast oskust süüdistada kõiki teisi enda probleemides. Ilmselgelt ei ole haridustase oluline, see on inimloomu küsimus. Kindlasti on selleks hetkeks tekkinud juba viha enda töö ja patsientide vastu. Elukaaslase sõnul on uuritud, et eestlaste põhiline emotsioon on just viha. Pole ime, miks siis arstid läbi põlevad - võib-olla ei ole see ainult liiga suur töökoormus, vaid just rahulolematus oma tööga ja suutmatus protsessidele vastu seista. Minu aeg selle päikese all on seni üürike olnud, aga olen näinud õnnelikke arste, kellel on suur töökoormus, kuid siiski suhtlevad normaalselt patsientidega ja naudivad oma tööd. Ja just see suhtlemispuue kiirendab osasid arste sinna tumedasse paika, kus kõik on raske ja teised on alati süüdi. Ma ei väida, et ei tasu kaevata suurenud töökoormuse üle, aga kui inimene ise ei tegele või ei aita kaasa probleemi lahendamisele, siis see kurnab veel rohkem ennast ja übmritseivaid. On mõttetu vaevata end asjadega, mida sa ei saa, ei taha või ei viitsi muuta. Raskused tuleb ületada või kõrvale lükata (veel parem, kui keegi teine need kõrvale lükkab), aga nende taga seismine ja hädaldamine ei ole kuidagi produktiivne.
Võib jääda mulje, et see on minu jaoks suur probleem, kuid õnneks mitte. Vahel on tüütu kuulata süü jagamist teisele, vahel hoopis piinlik, aga see jääb selle inimese mureks, mitte minu omaks. Kui tegemist on sõbraga, siis jagan talle oma mõtteid, kuid võõrale ei hakka arvamust avaldama, saaksin siis tõenäoliselt sõimu osaliseks. Ma ei ole maailmaparandaja, ma olen hea inimene. Kui minu mõtted või käitumine kuidagi parandavad seda maailma, siis on tore. Aktiivse maailmaparandaja jaoks olen liiga laisk ja mõnetigi ükskõikne.

Aga nüüd tagasi selle juurde, miks seda blogi üldse pean - elu tuleb nautida! Võtsin ette projekti "Raamaturiiul loetuks". Olen kogunud endale väikese hulga raamatuid, millest tõenäoliselt pooli või rohkem ei ole lugenud (piinlik, ma tean). Esimeseks õnnelikuks sattus Hermann Hesse "Siddhartha" ja "Hommikumaaränd" (üks köidetud teos). Esimest olen kunagi lugenud, aga kuna teist ei ole ja "Siddhartha" filosoofiline sisu tundus köitev, otsustasin selle kasuks.

Eile tuli klassikalise muusika tuju. Esimest korda kuulsin seda filmis "Melancholia". Video pilt sobib hästi tänasesse ilma. #kirjutamelühikeseidlauseid

Warriors

Mulle ei meeldi sildistamine. See on osaliselt eelmise postituse jätkuks, sest muusika osas tehakse seda palju. Kas on liiga mainstream või just hipster, pop (mitte žanr) või indie. Sildistamine ei ole otseselt probleemiks, vaid hoopis oma valikute tegemine selle põhjal - "ma ei kuula seda, sest see on nii mainstream". Tegemist pole enam siis muusikamaitse või -kvaliteediga, vaid sotsiaalse seisukohaga. Tihti hoobeldakse ka asjaoluga, et on kuulatud konkreetset artisti juba enne seda, kui nad populaarseks said (või siis enne seda, kui teised kuulama hakkasid). Saan aru, et tuntakse uhkust oma maitsemeele üle, aga selline enda kiitmine tekitab pigem ebasümpaatiat. Kõige tagatipuks loobutakse esitaja kuulamisest, sest ta on nüüd populaarne. Muusika peaks aitama kujundada inimest ja tema eelistusi, mitte vastupidi. Muusika väärkasutamine enda isiksuse loomiseks on äärmiselt kurb. Mina kuulan seda, mis mulle meeldib  - nii lihtne see ongi ja võikski olla.

Sildistame ka inimesi, tihti peale omades vähest või mitte mingisugust informatsiooni nende kohta. Kindlasti on see kaitsereaktsioon, sest ebamäärasus võib olla ohtlik. Seetõttu ongi esmamulje nii oluline.  Kes usaldab rohkem, kes vähem, kes üldse mitte. Vahel sildistan ka ise, aga proovin pigem mitte. Kunagi leidsin tsitaadi, mis sobib minu maailmavaatega - A. Einstein "Condemnation without investigation is the highest form of ignorance." Ma ei saa öelda, et sellist mõtteviisi pidevalt järgiksin. Ma ei peatu alati tänaval, kui keegi soovib minuga rääkida, sest mul jääb mulje, et ta tahab raha, suitsu vms. Kindlasti on veel näiteid, aga proovin oma parimat olla avatud ja mitte kohe hukka mõista. Ma võin olla vahel väga kriitiline (pigem negatiivselt), aga teen seda objektiivsetel alustel või maitseküsimuse korral enda eelistuste põhjal. Piir hukkamõistmise ja kriitika vahel ei tundu olevat väga lai, seega peab endale aru andma, mille põhjal otsustatakse. Lõpuks taandub kõik enda südametunnistusele - kas oled hea või halb inimene, kui annad mingisuguse hinnangu. Mina ikka väidan endale, et olen hea inimene. 

Kaasaegset poprokki:

Nice and Slow

Ma ei kujutaks enda elu ette ilma muusikata. Meie elu on üks pikk film ja tihti loome sellele ise soundtracki, aga mingil hetkel avastad mõne loo, mis kirjeldab ideaalselt just üht hetke sinu elust. Need on erilised lood. Hakkasin mõtlema, mis võiks minu praeguse "elufilmi" traileri tunnuslugu olla. Mõtlen ja mõtlen ja jõuan järeldusele, et ma ei kuula väga palju õnneliku alatooniga muusikat.

Muusikalembus on mul perekonnast kasvanud. Kes siis ei lindistanud maki abil kassetti(de)le R2 Aastahitti? Minu ja mu venna traditsioon. Isa kaudu õppisin armastama Queeni ja The Sweetsi, emalt ABBA ofkoors. Minu esimene kassett, mille ostsin, oli dr Alban (naljakoht: kunagi Eesti Ekspressis oli "nagu kaks tilka vett" rubriigis pilt dr Albanist ja ananassist). Pärast seda olen ostnud palju piraatkassette ja -plaate (peamiselt vist Valgevenest), üksikuid originaale. Armastust muusika vastu on hea jagada sõpradega, just nii olen leidnud ka palju uusi artiste (shoutout to Annie).  Praegu leida uusi ja häid esitajaid on raske töö. Vahel satud mõne otsa juhuslikult, aga muidu peab kuulama palju mõttetuid ja so-so lugusid, enne kui leiad midagi head (ja siis ka ainult ühe loo). Alati on meeldiv, kui mõni vana lemmik teeb uut muusikat (nt Damien Rice), vahel mitte nii meeldiv (nt Amy Lee soolo album).

Kes teab, äkki proovin ise kunagi midagi kokku kirjutada, kui muusikamaailm ei rahulda mind enam. Loomingulisust justkui jaguks.

My Favourite Faded Fantasy

Viimased nädalad on möödunud kiirelt. Uus töökoht, uued töökaaslased. Tunnen, et olen seni üsna hästi hakkama saanud. Kitsal erialal töötades vahel ununeb vaadata inimest kui tervikut, samuti on meelest läinud mõned kliinilised seosed, mis küll tasapisi meenuvad.

Kodus sai elukaaslasega eksperimenteeritud paleotoitumist. Peamine põhjus idee taga oli meie (peamiselt minu) halvad toitumisharjumised. Paleo oli hea valik seetõttu, et on üsnagi kindlad toidugrupid, mida võib süüa. End distsiplineerides on sellised reeglid head, lihtsalt "tervislik toitumine" kui idee jääb veidi ebamääraseks. Pidasime vastu kaks nädalat, ka selle aja sees rakendasime "argipaleo" põhimõtet ehk 10-20% võis patustada (pigem just nädalavahetustel).
Kasu sellest kahest nädalast:

• laiendasime retseptide repertuaari
• (loodetavasti jääb) harjumus teha toitu tööle kaasa (+odavam)
• mõtteviis, et teatud toite saab ka teistmoodi teha.

Kasu oli palju, aga siiski tundsin end üsna piiratuna toidusedeli osas. Igatsesin piima, juustu, musta leiba. Paleoajastu lõpp ei tähenda seda, et kohe tagasi Coca ja krõpsude juurde, jätkame ikka tervislikul lainel.

Õnnestus alustada üsnagi regulaarse füüsilise tegevusega, mille üle mul on ainult hea meel. Teeme elukaaslasega koos trenni, nii motiveerime üksteist. Eelmise postituse lootused on tõeks osutunud.

Pidevale toidu valmistamisele (ja seda on olnud päris palju) ja trennile on kulunud palju aega, mistõttu pole jõudnud väga tegeleda eneseharimise ja kultuuri nautimisega. Kõike korraga kahjuks ei saa, aga küll ma jõuan nendeni.

Siin üks meeldiv avastus ja uudis: Damien Rice'i uus lugu ja tulevane album.