Ükski heategu ei jää karistuseta

Viimasel ajal olen mõelnud rohkem meie elu käekäigule ja kuidas seda mõjutada suudame. Kas ja kui palju peaksime aitama teisi? Kindlasti on sellised mõtted seotud suuresti jõuluaegse heategevuslainega. Jah, me ei sünni siia maailma võrdsetena ja meie edu ei sõltu ainult sellest, kui palju selle nimel töötame. Ebavõrdsust leiame kõikjalt - mis väärtus see on, mille põhjal peaks tekkima soov aidata? Keda ja/või mida? Kas see on tõeliselt soov aidata või hoopis soov end paremini tunda? Oluline on ka see, kas panustad ajaliselt või rahaliselt (minu silmis on esimene neist palju väärtuslikum). Usun, et see soov aidata peab tulema seesmiselt, mitte mingisuguse propaganda tõttu. Ikka leidub inimesi, kes survestavad mõtlema teiste kannatustele, kuidas meie elud võrreldes nendega on paremad ja kas ei peaks midagi tegema selle parandamiseks. Süütunde tekitamine on üks hea viis inimestelt raha välja pressida, kuid kahjuks või õnneks see toimib. Ameeriklastel on väljend white guilt, mis viitab valgete inimeste süütundele tingituna rassistlikust käitumisest teise nahavärviga inimeste suhtes. Isiklikult näiteks annetamine ei pane mind end paremini tundma, üldiselt tunnen end niigi hästi. Kõlab nagu kaitsekõne rikastele, et nemad ei ole süüdi oma edus, aga vahel nii ongi. Kui olen raske tööga saavutanud hea elujärje, ei pea ma kellegi ees põhjendama, mida oma aja ja rahaga peale hakkan. Lisaks tekitab asjade peale surumine minus üldiselt suuremat tõrksust nende asjade vastu, sama käib ka heategevuse kohta. Teen siis, kui ise tahan. Hea näide sotsiaalse surve mõjust oli suvel levinud ALSi jaoks raha koguv ice bucket challenge. Mulle meeldis üks (vist Austraalia) uudisteankur, kes oma saates ei võtnud vastu talle esitatud väljakutset ja otsustas toetada hoopis üht "puhta vee" projekti.

Veel üks tahk seoses heategevusega on selle abil enda üles haipimine. Minu jaoks on ebameeldiv, kui keegi hakkab oma heateoga hooplema. See läheb tõenäoliselt kategooria alla "soov end paremini tunda", sest just teiste kiidusõnade kaudu see hea tunne tulebki. Üks õige heategu võiks olla võimalikult anonüümne.

Ametialaselt aitan inimesi igapäevaselt (nagu ka paljud teised), hetkel oleneb see konkreetse osakonna tööprofiilist millal rohkem või vähem. Tegelesin ülikooli ajal palju vabatahtliku tööga ning sain tunda selle häid ja halbu külgi. Kogusin häid sõpru ja kogemusi, aga palju mõtteid jäi kahjuks teostamata. Nüüd olen seadnud prioriteediks tegeleda rohkem enda arenguga, nii isiklikult kui ka professionaalselt.
Miks sellest teemast üldse kirjutan? Kõik need mõtted on nii loogilised ja iseenesest mõistetavad, aga kahjuks elus päris nii ei lähe. Kindlasti ma ei tee maha heategevusega tegelemist, lihtsalt mõtisklen, mis põhjustel seda tehakse. Kokkuvõttes ei ole suurt vahet - inimesed panustavad aega ja raha ning see on ainult hea, kuid inimese käsitlus oma tegevusest aitab mõista, kas tõesti on ta ka "hea inimene" või mitte. Minu jaoks heategevusega mitte tegelemine ei välista seda, et oled "hea inimene". Lõpetuseks vanasõna - ükski heategu ei jää karistuseta (go figure).