Trustful hands

Eelmises postituses välja kuulutatud projekt algas üsna edukalt - esimene raamat loetud. Mõne sõnaga kirjeldan oma kogemusi, eelkõige selle mätta otsast, kuidas minu elu ja selle blogiga seondub.

Hermann Hesse "Siddhartha" on lugu noormehest, kes asub kindlale teekonnale. 

"Üks eesmärk oli Siddharthal, üksainuke: tühjaks saada, tühjaks janust, tühjaks soovist, tühjaks unelmast, tühjaks rõõmust ja murest. Lasta oma minal surra, mitte enam mina olla, tühja südamega rahu leida, puhtas mõtlemises imele avatud olla - see oli tema eesmärk. Kui mina on täielikult võidetud ja surnud, kui igasugune himu ja tung vaikib, siis peaks ärkama see viimne, olemuse sisim, mis ei ole enam mina - see suur saladus."

Tema hingeline teekond on seotud teatud uskumustega, aga see ei takista teistel võrdlemast end sellise katsumusega. Eks igaüks on mõni hetk tegelenud enda avastamisega, enda elu lahti mõtestamisega. Ei puudu ka ülestähendusi sellistest tegevustest, kasvõi seesama blogi siin.

Raamatu jooksul läbib Siddhartha erinevad elu etapid, mida ta alguses ise poleks uskunudki. Lõpus jõuab järeldusele, et need kõik olid siiski vajalikud, et jõuda oma eesmärgini. Hesse teatud kohtades kirjeldab hästi elu ja eesmärkide täitmist.

"Vaata, Kamala, kui sa kivi vette viskad, siis kiirustab see kõige lühemat teed pidi vee põhja. Nii on see ka siis, kui Siddharthal on eesmärk, kavatsus, Siddhartha ei tee midagi, ta ootab, ta mõtleb, ta paastub, aga ta läheb läbi maailma asjade nagu kivi läbi vee, midagi tegemata, end liigutamata; teda tõmmatakse, ta laseb end langeda. Tema eesmärk tõmbab teda ligi, sest ta ei lase midagi oma hinge, mis eesmärki takistaks."

"Enamik inimesi, Kamala, on kui langevad lehed, mis keerlevad ja habisevad õhus ja varisevad maha. Teised aga, vähesed, on nagu tähed, nad liiguvad kindlat teed mööda, tuul ei kõiguta neid, nende seadused ja teed on neis endis."

"Otsida tähendab eesmärki omada. Leida seevastu tähendab olla vaba, olla avatud, ilma eesmärgita."

Kes tundub eksinud elus, võib sellest raamatust leida mõtteid ja innustust. Ma arvan, et tihti inimestel puudub eesmärk ja nad ainult keskenduvad sellele asjaolule. Nad ei suuda olla vabad. Vahel küll on eesmärk, aga selleni jõudmine on vaevarikas ja tundub kui ekslemine. Teatud aspektides oma elust olen püstitanud eesmärgid, teisalt aga tunnen ennast vabana leida uusi kogemusi. Elu on raske nautida, kui otsida kindlat naudingut.

Teist teost, "Hommikumaaränd", oli veidi keerulisem mõista. Tundus, et tegemist oli kirjaniku enda kirjandusliku vaimumaailma peegeldusega. Oli palju viiteid teistele kunstiinimestele, teostele ja tegelastele (raamatu lõpus on kommentaarid, kuid ka need väga palju ei aidanud). Kohati meenutas ühte mu lemmikfilmi "Midnight in Paris", kus peategelane kohtub oma lemmikkirjanikega erinevast ajaperioodist. Teost iseloomustab kõige paremini lause, mille leidsin lõpust tõlkija kommentaaridest - "Niikaua kui vaimuinimene vaimule truudust ei murra, võib ta elul olla mõte" (Mati Sirkel).

Järgmisena võtan ette J.D. Salingeri kogumiku. Varasemalt olen sealt lugenud "Kuristik rukkis", kuid alustan nüüd teosega "Franny ja Zooey".