Nice and Slow

Ma ei kujutaks enda elu ette ilma muusikata. Meie elu on üks pikk film ja tihti loome sellele ise soundtracki, aga mingil hetkel avastad mõne loo, mis kirjeldab ideaalselt just üht hetke sinu elust. Need on erilised lood. Hakkasin mõtlema, mis võiks minu praeguse "elufilmi" traileri tunnuslugu olla. Mõtlen ja mõtlen ja jõuan järeldusele, et ma ei kuula väga palju õnneliku alatooniga muusikat.

Muusikalembus on mul perekonnast kasvanud. Kes siis ei lindistanud maki abil kassetti(de)le R2 Aastahitti? Minu ja mu venna traditsioon. Isa kaudu õppisin armastama Queeni ja The Sweetsi, emalt ABBA ofkoors. Minu esimene kassett, mille ostsin, oli dr Alban (naljakoht: kunagi Eesti Ekspressis oli "nagu kaks tilka vett" rubriigis pilt dr Albanist ja ananassist). Pärast seda olen ostnud palju piraatkassette ja -plaate (peamiselt vist Valgevenest), üksikuid originaale. Armastust muusika vastu on hea jagada sõpradega, just nii olen leidnud ka palju uusi artiste (shoutout to Annie).  Praegu leida uusi ja häid esitajaid on raske töö. Vahel satud mõne otsa juhuslikult, aga muidu peab kuulama palju mõttetuid ja so-so lugusid, enne kui leiad midagi head (ja siis ka ainult ühe loo). Alati on meeldiv, kui mõni vana lemmik teeb uut muusikat (nt Damien Rice), vahel mitte nii meeldiv (nt Amy Lee soolo album).

Kes teab, äkki proovin ise kunagi midagi kokku kirjutada, kui muusikamaailm ei rahulda mind enam. Loomingulisust justkui jaguks.