Tristan und Isolde

Juba november. Pole vist mõtet heietada, et aeg liigub kiiresti, aga võiks. Oktoobriga lõppes minu esimene tsükkel - väga tore oli, lõpuks tundsin end juba koduselt, mind ja minu mõtteid aktsepteeriti ja valideeriti (mida rohkem veel töökohalt vaja).

Rääkides tööst sain ühel koolitusel jälle tunda eestlaste suurepärast oskust süüdistada kõiki teisi enda probleemides. Ilmselgelt ei ole haridustase oluline, see on inimloomu küsimus. Kindlasti on selleks hetkeks tekkinud juba viha enda töö ja patsientide vastu. Elukaaslase sõnul on uuritud, et eestlaste põhiline emotsioon on just viha. Pole ime, miks siis arstid läbi põlevad - võib-olla ei ole see ainult liiga suur töökoormus, vaid just rahulolematus oma tööga ja suutmatus protsessidele vastu seista. Minu aeg selle päikese all on seni üürike olnud, aga olen näinud õnnelikke arste, kellel on suur töökoormus, kuid siiski suhtlevad normaalselt patsientidega ja naudivad oma tööd. Ja just see suhtlemispuue kiirendab osasid arste sinna tumedasse paika, kus kõik on raske ja teised on alati süüdi. Ma ei väida, et ei tasu kaevata suurenud töökoormuse üle, aga kui inimene ise ei tegele või ei aita kaasa probleemi lahendamisele, siis see kurnab veel rohkem ennast ja übmritseivaid. On mõttetu vaevata end asjadega, mida sa ei saa, ei taha või ei viitsi muuta. Raskused tuleb ületada või kõrvale lükata (veel parem, kui keegi teine need kõrvale lükkab), aga nende taga seismine ja hädaldamine ei ole kuidagi produktiivne.
Võib jääda mulje, et see on minu jaoks suur probleem, kuid õnneks mitte. Vahel on tüütu kuulata süü jagamist teisele, vahel hoopis piinlik, aga see jääb selle inimese mureks, mitte minu omaks. Kui tegemist on sõbraga, siis jagan talle oma mõtteid, kuid võõrale ei hakka arvamust avaldama, saaksin siis tõenäoliselt sõimu osaliseks. Ma ei ole maailmaparandaja, ma olen hea inimene. Kui minu mõtted või käitumine kuidagi parandavad seda maailma, siis on tore. Aktiivse maailmaparandaja jaoks olen liiga laisk ja mõnetigi ükskõikne.

Aga nüüd tagasi selle juurde, miks seda blogi üldse pean - elu tuleb nautida! Võtsin ette projekti "Raamaturiiul loetuks". Olen kogunud endale väikese hulga raamatuid, millest tõenäoliselt pooli või rohkem ei ole lugenud (piinlik, ma tean). Esimeseks õnnelikuks sattus Hermann Hesse "Siddhartha" ja "Hommikumaaränd" (üks köidetud teos). Esimest olen kunagi lugenud, aga kuna teist ei ole ja "Siddhartha" filosoofiline sisu tundus köitev, otsustasin selle kasuks.

Eile tuli klassikalise muusika tuju. Esimest korda kuulsin seda filmis "Melancholia". Video pilt sobib hästi tänasesse ilma. #kirjutamelühikeseidlauseid