The meaning of life... Olen senimaani vältinud mõtlemast küsimusele "Mis on elu mõte?", kuna tundub tulutu ja veits liiga filosofeeriv. Nüüd mõtisklused õnne teemal on toonud mind tagasi selle suurepärase küsimuseni.
Olin arvanud, et sellele on üks ilus universaalne vastus, mille keegi on kuskil kirja pannud. Mõtlesin tagasi ajas meie esivanematele alates koopainimestest ja kahtlen, et siis veel arutati selliste küsimuste üle. Mida ajas edasi, seda rohkem küsiti miks-küsimusi ja kõigele oli vaja ometigi seletust. Vajadus anda suurem mõte maisele elule tundub tulevat mõtleva inimese rahuldamatusest enda elu ja selle tuleviku väljavaate suhtes. Selline rahuldamatus on tõenäoliselt viinud ka erinevate jumaluste loomeni, et saaks tunda end osana millegi või kellegi suuremast plaanist. Juba siit on pärit inimese lemmiktegevus - vastutuse suunamine/ümberjagamine. Jumal vastutab selle eest, mis minuga juhtub. Samas, kas see on nõrkus või julgus anda enda elu kellegi teise kätesse? Kindlasti on lihtsam elada, kui väärtushinnangud on kui reeglid, mida peab järgima. Kas endale ise õigete väärtuste leidmine on ratta uuesti leiutamine? Ma pigem arvan, et ei.
Ma pean ennast heaks inimeseks. Kunagi arvasin, et olen siin ilmas selleks, et teisi õnnelikuks teha. Sellest mõttest olen loobunud. Ma ei oska öelda, miks on minu jaoks oluline olla hea teiste vastu. Ma ei tea, kas see tuleb nii tugevalt minu kasvatusest. Esimese hooga ei tule meelde selliseid elumuutvaid momente. Ma justkui usuks karmasse, et kui oled hea, siis juhtuvad ka sinuga head asjad. Või on mul lihtsalt nii suur tähelepanuvajadus ja himu saada positiivset tagasisidet? Kindlasti see võis nii olla mõnel ajahetkel, aga praegu tuleb sõna "ei" juba palju kergemini.
Mis see elu mõte siis on? Lihtne vastus oleks "olla õnnelik" ehk teha elus vaid asju, mis teevad õnnelikuks. Sellise mõtteviisiga jääb teatud määral elu elamata, sest väldid tegevusi, mis tunduvad rasked ja ei pruugi sind õnnelikuks teha, samas kunagi ei tea.
"Elada head elu"? Liiga ebamäärane. Tekib palju küsimusi.
Ma tahan elu, mis on täis elu. Ma hindan õnnelikkust, aga ei karda neid raskeid olukordi. Praeguste andmete järgi on ainult üks kord võimalik elada ja ma ei taha seda maha magada. Kogu see jutt võib kõlada leierdatult, aga minu vaatevinklist on vägagi arendav.
Ma ei taha, et minu elu oleks surutud mingisugustesse ettemäärataud piiridesse. Töötada (ehk makse maksta) ja lapsi saada - rohkem riik ei oota meilt. Ametitega seotud stereotüübid on väga levinud, eriti arstide kohta. Jah, töötamine on osa minu elust, aga vaid osa.
Minu mõte lendab kaugele, tihti taevasse ja teadmatusse. See hoiab mind elus.
