Happiness ehk õnn - me kõik tahame seda, otsime, loodame leida. Kuidas ma tean, kas olen õnnelik? Tavaliselt ollakse õnnelik siis, kui midagi läheb hästi. Aga kui kõik ongi koguaeg hästi? Kas vahel kurbuse puudumine on õnn?
"Leia rõõmu väikestest asjadest" (link). Üks depressiooni põhisümptomidest on vähenenud või kadunud võime tunda positiivseid emotsioone. Isegi siis, kui ma olen õnnelik, aga ei oska seda tunda, pean nägema lisavaeva ja "leidma rõõmu väikestest asjadest". Tundub kuidagi palju tööd olevat. Äkki oleks lihtsam kulgeda üles-alla mööda elu käänakuid ja loota parimat? Nii need üles-hetked tuleksid loomulikumalt, mitte peale surutult.
Rahulolu - keskmise inimese õnn? Sel kujutletaval "keskmisel inimesel" ei ole piisavalt resursse, nii ajalisi kui ka majanduslikke, et pidevalt otsida/osta õnne. Mõni rikkur lendab soojale maale, naudib restoranitoitu või ostab kalleid rõivaid ja on õnnelik, samas mõni vaene on õnnelik, kui leiab päevas toitu/raha. Õnn või õnnelik olemine on lühiajaline, kas rahulolu on selle pikatoimeline versioon (või võiks olla)?
Mina olen iseloomult kriitiline ja kohanen kiiresti, sh õnnega. Tahan teada, kas sellisest mõtlemisest, enesepeegeldusest ja kirjutamisest on kasu. Olen varasemalt olnud piisavalt vinguv ja see ei viinud kuhugi. Elame, näeme.
Kunagi kirjutasin:
Kauguse puudutus painab mind.
Vaimne eksootika, mu pelgupaik.
Tähtede meri, mu teine kodu.
Paradiis, ta ootab.
